Subscribe Menu

Meelelahutust – Valelik Volli


Ei, ega see Vabarna poiss alati valskust ei kõnele, aga see, mis ta ilda aegu minu kohta kirja pani, läks ikke mõnest kohast natuke nihu küll. Ma panin seda kohe tähele, sest seitung tuli mulle kätte just Vale-ntiinuse päeval. No mina jälle olen eluaeg old Tõe-ntiinuse mees, ei kannata, kui mind ilmaaegu torgitasse.
Ma oleks vakka old ja välja kannatand, aga Ärman juhtus nimetama, et Torontu linna peal olevat veel tervelt pool tosinat inimesi, kes mind mäletavad. No kui sedasi, siis võib arvata, et kaks vai kolm neist on lehelugejad. Nende uvides tuleb mul ikke sõna võtta.

Vata mina ei ole ültse ümmargune nigu Volli väidab. Minu priske punnu on ainult muhk ja seegi on Kata süi läbi tekkind – on tal vaja nii ästi süia teha! Minu jutt on küll old ümmargune, aga Karla ise on kindlalt kandiline.
Kargu Karla

Sünnipäeva pole minul kah old. Mina olen nigu saarlane, et polegid sündind, vaid sigind. Sünnipäev on oopis Eesti Vabariigil ja see on irmus tähtsa numbriga. Sel puhul tahan kõigile õnne soovida, mäletagu nad mind vai mitte, ja ühtlasi oiatada. Ühe saja aastase mehe käest oli küsitud, kuda nii vanaks saab. Mees oli vastand, et kõigepealt ela ühessakümne ühessaseks ja siis ole kolmsada kuuskümmend viis päeva ästi ettevaatlik. Meie riik on selle tarkuse esimese punkti juba läbi teind, nüid akkame kõik üheskoos ette vaatama. Ühe aasta ilma suuremat lollust tegemata peaks eesti rahvas kah elatud saama. Vajab pingutust, aga küll me juba kenaste toime tuleme.

Katsume ühte oida, armsad eesti vennad ja õed. Mina olen Vabarna Vollile juba andeks and, küllap annan Mustika Mihklile kah. Ja Sõstra Sassile ja… Ainult üks sõnum on mul täna teile küll ja seda oli isegi Volli õigeste serveerind: OLGE KUSS, LAS MA KÕNELEN! Selle ühe nädali võite vasta pidada küll, ega ma niipea jälle sõna ei võta. Kui antassegi…

Kargu Karla

Read more