Subscribe Menu

Meelelahutust – Kõik on jusku pahupidi



No ütle mis sa tahad, aga on ikke pahupidi küll. Ega keski sellest esimese jutiga aru ei saa. Mina kah ei saand, kui noorem olin ja aina elus edesi rühkisin. Kui sa kogu aeg aina edesi minna pressid, siis ei pane tähelegi, et vahepeal on keski suunda muut ja sina tegelikult litsud juba tagasi. Kui oled enda arust perale jõud, siis saad äkitselt aru küll, et jõutsid täpselt sinna, kust sa alustasid ja rühkimisrõem ongi see kõikse kallim kingitus, mis sulle anti.

Tuled siia ilma, sind pannasse selili voodisse, lamad seal ja siputad jalgu. Tahad süia, pannasse lusikaga pudi suhu. Saad suuremaks, ajad end istukile ja oled oma saavutuse peale uhke. Siis upitad püsti, oiad laua veerest kinni ja oled veel uhkem. Akkad sammusi tegema, jalad all kõverad nigu vändad, aga liigud. Oi kuramus, nüid oled ikke peris vägev. Akkad jooksma, kukud ninali, tõused ja jooksed veel kiiremini.
Kargu Karla

Sedasi ta läheb, kuni ühel päeval kukud jälle jooksu pealt ninali. Tõused uuesti püsti küll, aga nüid liigud oopis aeglasemalt. Ja siis akkad jooksmise asemel kõndima, jalad all kõverad nigu vändad. Varsti ei ooligi liikumisest, leiad, et seista on etemgi, igaks juhuks oiad veel laua servast kinni kah. Siis akkab istumine meeldima ja lõpuks oled jälle sellakile ja lased endale lusikaga pudi suhu panna. Ei viitsi jalgugi siputada.

Seal kahe lamamise ja pudipugimise vahel on muidugist teistsuguseid aegu kah. Kui jooksmine kõige paremini selge on, siis märkad naisterahvast ja kohe tekib isu järgi joosta. No aga temal jälle tuleb isu eest ära joosta. Ja mis välja tuleb – tema on palju kiirem ja kavalam jooksja kui sina. Jookseb eest, kuni su kätte saab. Ja mis kõikse ullem, sul on sellest veel ea meel pealegi.

See pole ainult inimesega nii, inimsugu talitab sama viisi. Vanasti oli sedasi, et laps, enne kui ta lugema õppis, vahtis raamatust pilte. Siis tõusis uvi, akkas aabitsast tähti uurima ja õppis need selgeks. Siis akkas tähti kokku veerima ja lõpuks lausa lugema, luges paksud raamatud läbi ega saand küllalt, muutkui ihkas aina rohkem.

Nüid on inimsugu arenend, raamatud jäid esiotsa järjest õhemaks, siis kadus pikapeale uvi oopis. Nüid ei ooli inime enam raamatust ega kirjatähtedest, vahib ainult piltisi. Ei viitsi lehti kah keerata, vajutab nuppu ja kast keerab aga uue pildi ette. Katsu sa talle selgeks teha, et on oma arenguga vanasse kohta tagasi jõud.

Vata sellepärast ma kirjutamise järgi jätsingi. Aga nüid olen aru saand, et kõikse kallim kingitus on mul ikke alles. Kirjutamisrõem, noh. Ei loe, et ei loeta. Piltisi maalida ma ei mõista.

Kargu Karla

Read more