Subscribe Menu

Nädala portree – Blueskitarrist Andres Roots

Eesti bluusi blues kuningaks tituleeritud Andres Roots, kelle muusikas põimuvad delta-blues, swing ja rock, tähistas 20. aastat muusikalaval. Sellesse aega jääb arvukalt plaate, kontsertreise kodu- ja välismaal, koosmängimisi mitmete kuulsate muusikutega. Tema „Roots Music", mis on ühtlasi ajaloos esimene Eestis kohapeal toodetud vinüülplaat, jõudis Eesti albumiedetabeli tippu.

Aprilli esimese pooles jooksis Eesti ajakirjandusest läbi uudis, et Andres Roots andis välja vanamoodsa kasseti. Eelmisel sügisel valmis tema CD "Winter", mis nüüd ilmus ebatavalises vormis - üheksa lugu kassetilindil, mida sobib kuulata monoaparaadiga.

Sa oled mänginud juba 20 aastat. Kuidas sa sattusid bluusi juurde?

No ega otseteed bluusi juurde Nõukogude Eestis vist ei olnudki... Aga muusika mängis kodus kogu aeg: ühel pool oli isa plaadi- ja lindikogu, mis koosnes suures osas 1960ndate bluusihõngulisest rockist ja teisel pool vanaisa kui mitmenda põlve pritsimehe armastus puhkpillimuusika vastu. Isa kitarri võtsin esimest korda kätte hoopis AC/DC 1990. aasta albumi „The Razor's Edge" ajel, aga mõni aasta hiljem sattusime koos isaga Pärnu jazzfestivalile FiESTa, kus andis akustilise soolokontserdi John Hammond Jr., ja seal see „klõps" ära käis.
Andres Roots - foto: Toomas Tuul

Mul oli tõsiselt hea meel, et mind ennast eelmisel aastal FiESTa juubelikontserdile mängima kutsuti. Ja eriti tore oli, et kuigi see ei olnud nii plaanitud, sai lõpptulemusena see kontsert antud koos mu kõige esimese bändi trummari Anneli Kadakaga, kes mängib praegu sellistes ansamblites nagu Rock Hotel ja Vennaskond ja keda ma ei olnud ikka väga palju aastaid näinud… Meie FiESTa esinemisest koostatud viie looga EP on muide tasuta allalaetav aadressil rootskadakas.bandcamp.com.

Kes on olnud Sinu kõige suuremad eeskujud?

Bluusi osas kindlasti Muddy Waters, Johnny Shines, Bukka White, Tampa Red… Aga kuulan ja olen kogu aeg kuulanud ka igasugust muud muusikat Louis Armstrongist Miles Daviseni, Bob Dylanist Deep Purple'ini…

Mul on selles mõttes vedanud, et olen saanud koos mängida väga heade muusikutega, kes on kõik mind miskitpidi mõjutanud või suisa suunanud. Alates Robert Johnsoni omaaegsest semust David „Honeyboy” Edwardsist ja lõpetades Steve Lury ja Dave Arcariga, kelle muusikalised filosoofiad on küll täiesti vastandlikud, aga minu jaoks ühtviisi olulised.

Mängid tavaliselt koos trummide ja/või suupilliga. Millest selline valik?

Tegelikult on asi ikka inimestes või isiksustes, mitte pillis. Ma olen bändiliikmeid otsinud pigem selle järgi, kuidas nad mängivad, mitte mis pill neil käes on. (Pikemalt Eesti Elu 9. juuni paberlehest)

Read more