Subscribe Menu

KGB meistriteos


Umbes aasta eest ilmus Eestis ajalehes "Postimees" artikkel pealkirjaga "Kolpaševo järsak". Alljärgnevalt lühike kokkuvõte.

Kolpaševo linn asub suure Siberi jõe, Obi, ääres. Just selle koha peal teeb võimas jõgi kaare ja sööb maad kaks kuni kolm meetrit aastas. 1979.a aprilli lõpupäeval toimus seal erakordne sündmus. Jõkke ilmus laip. See oli hästi säilinud, isegi riiete värv oli äratuntav. Ei jõutud veel korralikult ehmudagi, kui tuli teine, kolmas ja järsku oli jõgi inimkehasid täis. Kõigil oli kuuliauk pealuus. Tegu oli ühes Siberi vanglas hukatud vangidega, kelle laibad olid heidetud suurde ühishauda ja kaetud lubjaga.

Iga aasta maikuus läbib Põhja-Ameerika meediat meenutus Hitleri ja natside hirmutegudest kontsentratsioonilaagrites ja kuue miljoni juudi mõrv. See oli 1945. aasta maikuus, kui liitlaste väeosad jõudsid natside poolt rajatud kontsentratsioonilaagriteni ja avastasid sealseid jubedusi. Sellest siis maikuune meenutus. Lootus on, et juhtunu esiletoomine aitaks vältida selle kordumist tulevikus. See on aga karjuv ülekohus, et kommunistlike režiimide poolt toimepandud massimõrvad, mis mitmekordselt ületavad natside omi, on maha vaikitud! Miks on see nii?
Obi kallas 1979 aasta kevadel. Ainuke teadaolev foto Kolpaševo ohvritest. Foto: Raul Rebane erakogu

Kui Lenin oli Esimese maailmasõja ajal Vene tsaarivõimu eest paari aasta vältel maapaos Šveitsis, avanes talle võimalus tutvuda ajakirjandusega ühel demokraatlikul maal. Geniaalne mees, nagu ta oli, veendus ta, et ühe demokraatliku maa ajakirjandust on võimalik kasutada ühe teatud poliitilise idee tervele ühiskonnale või selle enamusele pealesurumiseks või ühe teatud režiimi poolt toimepandud kuritööde varjamiseks. Selleks saab kasutada ühe totalitaarse režiimi repressiooni- ja propagandaorganeid ja nende poolt kontrollitud agentidevõrku demokraatlikes maades, mis valeinformatsiooni levitavad ja poliitilisi vastaseid mustavad. Kommunismi ideede levitamise puhul tulid ja tulevad appi isikud, demokraatlikes ühiskondades tihti väga tuntud inimesed, kes siiralt kommunismi kui kõige ideaalsemat ühiskonda, usuvad. Näitena võib tuua briti näitekirjaniku Bernard Shaw, prantsuse filosoofi Jean Paul Sartre, tšiili luuletaja ja Nobeli laureaadi Pablo Neruda. Lenin nimetas neid põlglikult “kasulikeks idiootideks”.

Demokraatlikes maades on olemas täielik informatsioon Nõukogude Liidus, Puna-Hiinas ja teistes kommunistlikes maades toimepandud inimsusevastaste kuritööde kohta. Näitena võib nimetada Solženitsõni teost “Gulagi arhipelaag”, prantsuse teadlase Stephane Cortuois'i ja tema prantsuse ja Ida-Euroopast pärit olevate teadlaste koostöös valminud teaduslikku teost “Kommunismi must raamat”.
Ükskõik milline kellegi poliitiline maailmavaade ka ei ole, tuleb kaine pilguga vaadates tunnistada, et see, et nii vähesed inimesed siinsel mandril on teadlikud kommunistlike režiimide poolt toimepandud inimsusevastastest kuritöödest, on tõelik propaganda meistriteos! Mida ütleb see aga demokraatliku maailma eriti vasakpoolsetest poliitikutest ja meediast?

Tarvo Toomes, Toronto

 

 

Read more