Subscribe Menu

Juhtkiri – Rahva kaotustest


Kuigi juuni on tavaliselt kaunis kuu, on Eesti ajaloos kurbus ajal, kui peaks suve tulekut, jaanipäeva ootama. Ühismäärus nr 1299-526ss, mille võttis vastu 14. mail 1941 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee, tähendas küüditamist, ehk ametlikult direktiivi „sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast". Julmemat saatust süütutele ei oskaks ette kujutada. Eriti kuna N. Liit tegutses iga inimliku seaduse vastaselt.

Juba aasta varem, juunis 1940 oli Eesti okupeeritud riik. Ajaloolane Aigi Rahi-Tamm on kirjutanud, kuidas aastail 1940-1953 kandis meie riik suuri rahvakaotusi. Täpseid arvulisi andmeid ei oska ükski ajaloolane esitada, anastamise käigus kadusid paljud sootult. Rahi-Tamm julgeb ütelda siiski, kuni okupatsiooni lõppemiseni hukkus umbes 90 000 Eesti Vabariigi kodanikku ja sõda ning okupatsiooni kartes lahkus jäädavalt Maarjamaalt umbes sama palju inimesi. Arusaadavalt, oli ju nähtud, kuidas piinamisega, mõrvadega juba enne küüditamist punased okupandid rahvast hävitasid. Eesti represseeritute registri büroos on Rahi-Tamme andmeil juuniküüditatute nimekirjas 10 861 inimese kohta teateid. Teame, et neist kaotasid umbes pooled äraviidud oma elu.

Foto: Taavi Tamtik (2017)

Balti riikidel on olnud võõrsil kena komme märkida küüditamist mälestusteenistusega, ühiselt. Tänavu toimus ühine küünalde süütamine 13. juunil Toronto Raekoja ees Nathan Phillipsi väljakul. 76 aastat hiljem ei ole unustatud, on järgnevatele põlvedele edasi antud, mida punane terror ebainimlikult läbi viis.

Õnneks on meil piisavalt mälestusi, andmeteoseid, mis ei lubagi unustada. Üheks olulisemaks on Valge Raamat, Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaanne aastast 2005, mis hõlmab kõiki neid aastaid. Seda on valus lugeda, aga tuleb, et ei ununeks. Teose väärtusele lisavad oluliselt allikad, bibliograafia ja dokumendid, mis kinnitavad repressiooni, genotsiidilist käitumist idanaabri poolt.

Teos on ka inglise keelde tõlgitud. Neile noorematele, kes ehk emakeelega vahest võitevad, peaks olema White Book sundlugemine.

Valge Raamau saates kirjutab Okupatsioonide represiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimees Vello Salo teaduslikult põhjendatud kokkuvõtte, kasutades arhiivmaterjali, kõikidest kahjudest ja kaotustest, mida meie rahvas enam kui poole sajandi kestel kandis.

Represiivpoliitika jälgi on paraku isegi tänapäeval tunda, eriti inimeste tervisega arvestades. N. Liit jättis ka Eestile keskkonna reostamisega sügavaid arme, millest nii naljalt ei toibu. Kuid kõige olulisem on usalduse puudus, mis veel tänagi tunda. Kui juba koolinoori ässitati teisi reetma, üles andma, mida see ühiskonna kohta võib üteldagi.

Meie kaotused ei lähe iialgi meelest, lein on eluaegne.

 

 

Tõnu Naelapea, Toronto

Read more