Subscribe Menu

Meelelahutust – Eksponaat


Seda põle mulle varem juhtunud. Et ütleksid teised: ma võiks olla muuseumis. Vanem, neh, kui tahaks, aga mu välimus, olemus on vist selline. Kuid selle tõttu vast, et ma mugalen vanu igi, nagu nood millennialismusest nakatanud ütleks, jäävad küsimärgid. Noorsand Ets on selles süüdi, et mul on enesealaväärsusekompleksiesinduss. See pikk sõna oli vist ka Delfis hiljuti. Minu lisa -s. Lähedased paljastavad mu nõrkusi, too ekstra susisev täht on üks neist. Hea, et lätlased ei sekkunud, kuna mul nati nende verd vastutahtmist. Ja oskan keelt rikastada neilegi, vajadusel. Neil s-e rohkemgi.

Mida Ets siis tegi? Õieti essugi, minu ss!idele tähelepanu juhtimine on teiste teht, aga ikka minu enese häbematu keelejulgus. Nimelt Ets, kes on tubli igati, peale fakti et ta mind alatasa narrib, kutsus mind Toronto Muuseumusse (tean, muuseumisse on õige, aga ei saa teisiti). Neil uus näitus, mis mind huvitaks. Ja enne kui lõmdi uksed suletakse, peaksime minema. Vaal ootavat. Sinivaal.
Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Kõrvad oli kohe kikkis. Tähelepanu samuti selline. Ets laveeris, nii nagu ainult siin sündinud oskavad, vaatas lutitelefoni ekraani ja siis lõpuks mu karmi pilgu survel ütles, et paraku vaid skelett. Mitte sinivaal ise. Maailma suurim imetaja oli õnnetu lõpu leidnud Kanada idarannikul, muuseumi rahvas leidis vajalikuks teda siia tuua ja taastada luustik, et meie saaks aru, kes elab ja kus.

Tuli meelde, et kunagi oli ka siin linnas poiss-kuningas Tutanhamon külas, õigemini ta muumia. Teisisõnu, surnukultus on ikka olemas ja muuseumi kultuuris vist isegi keskne. No eks siis pidin Etsiga kaema minema.

Kaetud sai, aga ma'p saand aru, miks see kadunud hiiglane on nii tähtis. Kohalolev kuraator – sellist töökohta vist eestlane küll nimeliselt ei sooviks – seletas pikalt ja laialt, et meie ookeanid on nii mürgitatud, et ime on, et seal ikka elu pulbitseb. Ja otsa, et jaapanlased murravad kõiksugu kokkuleppeid, mis vaalaskalu peaks kaitsma. Et muuseumis olev luustik on selleks seal, et juhatada tähelepanu sellele, et inime on maailma suurim röövloom. Isegi kui ta põle kõige suurem olend siin ilmas.

Viisin siis need teadmised tagasi koju, viskasin oma karkassi sohvale ja asusin Kertule monoloogi pidama. Temake aga tüdines kiiresti mu targutustest, lõpetas jutu sellega, et ma ise olevat kandidaat teistele uudistamiseks, kerel ikka veel liha küljes, aga palju ei puudu sellest, et ta hakkab ise piletiraha võtma ja näitama naabritele, et siin puhkab lontrus võruensis. Otsi veel imesid, saad ise eksponaadiks.

Vabarna Volli

Read more