Subscribe Menu

Meelelahutust – Mõru ja hapu


Ei ma siin ennast kirjelda. Koolis pidin vat toda ladinat õppima. Nii mõnigi sõna, lause on ikka meelen. Pruugin neid ummamuudu, Etsi rõõmuks, Kertu meelehärmiks. Neist lemmikumaid, kui keegi minu valikutest aru ei saa, on de gustibus non est disputandum. Maakeeli, maitse üle ei saa vaielda. Vat maitse on meil kena mõiste, mitte ainult toidu kohta kehtiv. Hiljuti sai külas olles ühe lapse kohta kuuldud, kes vanemate järgi on väga pirtsakas söögilauas, et nüüd öeldakse nii ka muu kui eine kohta. Emme, see poiss mulle ei maitse.

Selge, keeltõppiv pole suutnud veel vahet teha maitsemise ja meeldimise vahel. Aga miks siis meie vanad inimesed ütlevad, näituseks, ilust kleiti poeaknal nähes, et see on mu maitse järgi? Või kui vastandina kellegil daamel on krell kartulikott üll, kehitame õlgu, ütleme maitse asi? Teisel aga maitsekas sall kaelas. Üldse, just eneseväljenduses – riided, soengud – on näha arvamusi. Oleme maitsetuse vastu, aga maitse poolt. Kuigi teine lubab esimest. No on see meie keel kummaline.
Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Mis aga pani mind järjekordselt vilus veerima, oli taas uus vananemise tunnusmärk. Lepin tavaliselt kõigega, urisen vähem kui mõni teine sel teemal, aga noh, ei maitse. Ja see ei meeldi.

Tegemist söömise ning selle nautimisega. Mitte ainult ei ole kuulmine kõva, nägemine nõrk, aga nüüd roogade valikut suunab see, kas ma saan meki, maigu suhu. Tohter ütles, et aastatega maitsenäsad lähevad tuimaks, see olla loomulik. Nii pipardan jubagi krepkat kastet. Kui soovin veel mõrudamat kohvi kui metsatöölaagris keedeti, no palun. Pampelmussi, (miks on Eestis see greip?) söön mõnuga, Kertu kuhjab suhkurt sellele, talle liighapu. Mulle meenutab, et keel on ikka olemas. Nuudlitele annan värvi ja viha halapeñotega. Panen praele kulbiga mädarõigast peale. Kiidan ungarlasest semu guljašši, ja siis lisan oma käega korraliku paprikamäe. Ja nii edasi.

Temake arvab, et see pole normaalne, kuid ma käisin meditsiinilise seletusega vastu. Ilusake siis ohkas, et kui ma ainult nii seda rääkivat keelt korda saaks. Kuna kui ma midagi rumalat targutades ütlen või muidu jämedamat lasen suust valla, siis kutsub ta mind korrale. Pipart su keele peale! Teades ette, et ma vastan kuulsa koerpoisi lausega, maitse asi, ütles Muri ja… Teades ise samas väga hästi, et nüüd olen mitmeks päevaks musust ilma. (Ainus magus, mis mulle maitseb. Ja meeldib.)

Kui valik maitsekuse või maitselageduse vahel, siis olen kahevahel. Parim on vist siiski maitsevabadus. Olgu see hää või halb kuid ikkagi oma.

Vabarna Volli

Read more