Subscribe Menu

Meelelahutust – Kevade rõõmud


Millest alata? Tärkav rohelus, pakatavad pungad, mullakamarast ennast jõuliselt välja suruvad lilleõievarred, kaunis linnulaul. Ja siis muidugi tundide, päevade kaupa aias askeldamine.

Temake ütleks kohe, et Volli, sarkasm ei sobi kellelegi. Torisen, et igal aastal vähendab Kõigevägevama kingitud looduse ilu taasärkamisel inimese lohakus.

Vat olen mõneti isegi neurootiline meie aia suhtes. Nagu laulusõnad ütlevad, meil on suur lilleaed, ümber väikse maja. Ja puid - põõsaid ka selliselt, et kui järgemööda neid pügada, korrastada, siis lõpuni jõudes alusta uuesti esimesest. Minu hälvete hulka kuulub täpne ja põhjalik süiksene korrashoid, rehitsen lehti, koristan oksi, nii et enne lund on nagu Tuileries. Versailles ta pole. Ega tsaari-iluaed, kuigi minul valitseja eeliseid pole kunagi olnud. Ega soovigi, teades, et Kertu sõna jääb päramiseks.

Aga mida sa vaene teed, kui naabrid nii ei suhtu? Linnaparkides ametiühingute loodrid kah lehti ei riisu, tuul toob nii üleaedse laiskuse kui käegalöövate jäetud lehed Kertu peenardele, minu murule. Otsa veel need laiskvorstid, kes talv otsa kohvitopsiku, suitsupakendi autoaknast välja viskavad. Või kõndides jätavad maiusepaberi kuidagi teele, kust ta kohe meie traivvei peale jõuab. Ja sealt põõsa alla.
Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

No need sügislehed. Meil on kased ja vahtrad. Tamme pole. Kuid mõni maja eemal on paar hiiglast. Huvitavalt riisun kevadeti just tammelehti. Ning mis sa hing lähed naabritega urisema – kutsuvad veel kardavoi, et rikun nende inimõigusi ja pole piisavalt keskkonna keskne. Kuna nahavedaja vabandus on see, et leht peaks ju mädanema, mullaks muutuma. Metsas küll, aga mitte siin asfaldi, betooni keskel!

Nii urahtan igal kevadel, Kertu juba ammu tuttav refrääniga, et need ju pole meie puudelt. Ja prahiga seoses pobisen isegi valjemini hiljuti, sest vat selg ja neerud ei talu enam niivõrd seda küürutamist, mis vajalik, et põõsa alt käsitsi karbitsat rookida. Kuna rehapiid jäävad alati millegi taha kinni, siis teist valikut pole.

Mis aga siis tuju tõstab, on vanalellelt õpitud lindude narritamine. Nende hääli kas vile või keelenaksuga järele tehes. Oskan isase kardinali hulluks ajada, kui ta emast otsib, kellega sulgi seada, pesa jagada. Olen ka ettevaatlik, et enne aeda minekut on midagi söödud. Linnupetteks. Kuna vanalell õpetas, et isegi lind võib eksiteele viia. Neist linnukestest, kes kõrgeid kontsasi ja minimaksiseelikuid kannavad, ma ei räägi. Kertust kaugemale vaadata pole kunagi olnud soovi. Nii kevadel aias kui kõikjal, igal aasta-ajal.

Vabarna Volli

Read more