Subscribe Menu

Meelelahutus – Lesetegijad


Üits vanamees raius üht jämedat puud ja ohkas – mu kondid ja luud. Tolle hea rahvalaulu sõnad on tihti maakodus meelen, kuna seal üks jonnakas jändrik ikke arvab, et ta on 25 aastat vana. Seal ju peab igal suvel arvestama ümbritseva metsaga, kahel põhjusel – et oleks sügiseks, neil harvadel kordadel talveks, kui sinna otsustame minna, küttepuid.

Teine on aga isegi praktilisem. Vat loodus on selline, et nagu inimene, nõrkevad ka vägevamad tammed, aitab korralikust tormist, et neid juuri pidi mullast välja tirida. Pahatihti langevad sellised ohvrid teiste ümberolevate kaissu. Või veel hullem, enne tormi ähvardavad kas maja või kuuri. Parem siis neid eemaldada enne kui tuul teeb oma töö. Eks see ole osa metsas õpitud tarkusest, hädaohte ennetada.

Õppisin aastakümnete eest sõna, mida vilunud raielangi mehed tarvitasid tihti. See oli lesetegija: selline puu, mis on viltu langenud, aga mitte maa pinnani, ja mille maha saagimine, raiumine on äärmiselt hädaohtlik. Kuigi see käib mu põhimõtete vastu, olen selle tõttu juba kaua elukutselise kohale kutsunud, las tema abikaasa jääb teda leinama, minul soov Kertuga ikka nautida elu nii kaua kui ta mind suudab välja kannatada.
Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Mu tengelpung sellist otsust ei naudi, aga ettevaatus on ju tarkuse ema. Mõne asjaga aga ei tohi koonerdada. Kuid tegelen ikka nende väiksemate puudega, mis veel pole teise harki kukkunud, ohuks kujunenud.

Meenub Ilmar Talve romaan Juhansoni reisid, raamat, mida olen mitu korda lugenud. Kuna seal leidub ohtralt nii naljakat kui tõsist. Ehmusin riiulilt kontrollides, et teos ilmus 1959. aastal, ajal, kui ma tõesti olin metsapull, mitte vihane vanamees. Nimitegelane nimelt sai parajate saavutustega hakkama – üheks neist puu langetamine nii täpselt, et soovitud sihtkohta maa sisse löödu vai sai täis tabamuse. Ei mina nii hea kirvemees nagu Juhanson pole kunagi olnud, ja tänapäeval on Husqvarna saag, mis töö ära teeb. Aga peaks tõesti vist isegi sellisest tööst end eemaldama, tõsiselt elukutselise palkama. Kaua sa ikka Fortuunat narrid.

Need, kes toda rahvalaulu mäletavad, teavad ka järgmisi sõnu, mida oma huvides olen sutsu muutnud. Kui perenaine paremat süüa ei anna, ei suuda ma vaevale ka vastu panna. Temake solvub, kui ma nii valju häälega laulan, tal kurivaimul ikke hea kuulmine. Ja tõele au andes on ta köögis meister. Kuid riskeerin, et ta mulle oksaga äigab, tehes end nii ise leseks. Saab ju kardavoile seletada, et vanamehenäss ei olnud ettevaatlik.

Aga no mis elu see on kui natuke teisi aasida, õrritada ei saa. Isegi kui paned oma tuleviku kaalule.

Vabarna Volli

Read more