Subscribe Menu

Filmiparadiis Hot Docs

Hobbyhorse Revolution (Režissöör Selma Vilhunen)

Nagu juba traditsiooniks on saanud, möödub mul mais Torontos poolteist nädalat mööda erinevaid kinosaale joostes. Põhjuseks erialane hullustus näha kõiki kuumemaid ja uuemaid dokumentaalfilme, mis maailmas aasta jooksul on valminud. Täpsemalt linastus neid 11 päeva jooksul 228.

Festival toimus 27. aprillist – 7. maini juba 24. korda. Loodan, et ka meie lugejatele ei läinud see üritus Torontole omases festivali-meres kaduma. Väike meenutus ja kokkuvõte siinkohal neile, kes EstDocsi ootuses dokkidel silma peal hoiavad.

Vaata lähemalt! – kõlab Hot Docs festivali lööklause. Ja tõesti võtab see dokumentaalfilmide vaatamise elamuse hästi kokku. Uudishimu, kuidas mujal ikka elatakse ja ollakse, saab küllaga rahuldatud. Ent mitte ainult.

Kui mõelda sellele, et enamik festivalidel linastuvatest filmidest on vähemalt kolme-nelja aasta järjepideva töö ja jälgimise tulemus, siis on võimalik kontsentreeritult kogeda olukordi, mis igaüht olenemata vanusest või rahvusest kõnetavad ja inspireerivad. Poolteist tundi kinos teleporteerib vaataja kellegi teise kingadesse ja tagasi oma istmele maandudes võtame tahes-tahtmata osakese sellest loost oma ellu kaasa.

Dokkides põimuvad ajakirjaniku tõejanu, kunstniku ilumeel ja miks mitte ka põline lugude jutustamise ja edasi andmise folkloor. Dokumentalistid kannavad tänases ühiskonnas aina olulisemat rolli. Info voogab meieni rekordkiirusel ja #fakenews kostub igast kanalist.

Nemad on need tõrvikukandjad, kes heidavad valgusvihu pimedasse nurka. Just sinna, kus too vana hea tõde peidus on.

Sel aastal oli suur rõhk filmivalikus loomulikult Süüria ja sealse sõja lainetused üle maailma. Eraldi tooksin välja filmi Alfoz Tanjouri A Memory In Khaki (Katar), mis on poeetiline vaatlus sellest, kuidas Süüria kodusõjani jõudis ning mõtiskleb diktatuuri ja inimsaatuste üle, kasutates visuaalides beeži tonaalsust. Geniaalne idee, arvestades seda, kui domineeriv on see värv sealses ühiskonnas ja selles pildis, mis meile sealt iga päev jõuab.

Hot Docsil olid sel korral väga edukad filmid, mis tegelesid Kanada põlisrahavaste teemade ja kultuuripärandiga. Avafilmiks oli Bee Nation, mis jälgib Kahkewistahaw First Nation Reserve Community kooli õpilasi. Kõlama jäi ilus lause “Ära hinda inimest enne, kui oled käinud miili tema mokassiinides”.

Publiku auhinna pälvis muusika-dokk Rumble: Indians Who Rocked The World, mida juba suvel Hot Docs kinos taas näha saab. Tegu on võimsa staaride paraadiga ja kindlasti tasub vaatamist.

Žürii tunnistas parimaks Kanada filmiks Charles Officer’i Unarmed Verses, mis on emotsionaalne lugu noorukitest, kes elavad Toronto vaeses linnajaos Villaways sotsiaalmajades. Sissevaade sellesse, mis juhtub, kui ühele marginaliseeritud kogukonnale anda hääl ja platvorm kaasarääkimiseks.

Parimaks välismaiseks filmiks tunnistati Pau Ortiz’i Other Side of the Wall (Hispaania), mille peateemaks jällegi lapsed. Sel korral Mehhikos elavad Hondurase migrandid, kellel oma eale vaatamata on lahendada suured küsimused pere ja tuleviku kohta.

Selle aasta parimates filmides paistis tõesti eriti silma laps-protagonistide suurepärane valik ja maailma näitamine läbi laste vaatepunkti. Meeldetuletus sellest, kui palju meil noortelt on õppida ja meelde tuletada.

Minu eriliseks lemmikuks meie regioonist oli soomlase Selma Vilhuneni film Hobbyhorse Revolution, mis keskendub sealsete noorukite fenomenile – kepp-hobustega ratsutamise võistlusele.

Tegu on esmalt väga pentsikuna näiva hobiga, kuid harutades lahti laste psühholoogia ja vaadates lähemalt, avaneb pilt pühendunud ja kokkuhoidvast kollektiivist, mis aina populaarsust kogub. Filmile järgnenud diskussioonis mainiti, muide, ka seda, et hobi on jõudnud üle lahe Eestisse.

Eestiga seotud filmidest oli kavas veel Riho Västriku kaasprodutseeritud Naine ja liustik (Woman and the Glacier). Leedu režissööri Audrius Stonyse poeetiline film keskendub üksikule leedu teadlasele, kes elab Kasahstani mägedes.

Minu isiklikuks prioriteediks festivalidel on alati näha euroopa ja art-house filme, mis niipea Netflixi või kinolevisse ei jõua. Sel aastal oli üks liigutavamaid filme Ilija Cvetkovski Avec l’Amour – lugu pensionile jäävast Makedoonia külakooli õpetajast, kelle eluaegseks hobiks on uunikum-autode kogumine. See on üks ütlemata siiras portree mehest, kelle jaoks raha ja teiste arvamus on tähtsusetu. Lugu, mis julgustab publikut maailma rohkem südamega vaatama.

Tuleb tänada tublisid Hot Docsi korraldajaid, kellest nii mõnedki EstDocsi perele tuttavad on. Nende lakkamatu töö tulemusel on võimalik festival, mis tõesti on publikule mõeldud, ligipääsetav ning hämmastavalt leiab endiselt võimaluse pakkuda palju tasuta filme õpilastele ja pensionäridele. Ühele siin kirjutavale filmitegijale on see lihtsalt hindamatu kingitus ja võimalus harida end sotsiaalsetel ja kultuurilistel teemadel.

Nimekiri headest ja veel parematest filmielamustest võiks olla muidugi pikk, aga soovitan pigem külastada Tartu College’i head naabrit Bloor Culture Corridor’il – Hot Docs kino ja nende kaval silma peal hoida.

Ei ole ju kaugel ka sügis ja meie oma EstDocs (3. – 7. november 2017) sealsamas koos tähistamist väärivate Eesti fimidega on tulekul.

 

 

Kaisa Pitsi, Toronto


*Kaisa Pitsi on Tallinnast pärit filmitegija, kes elab ja töötab Torontos. Tema monteeritud filmid Hing (Rež. Kullar Viimne) ja Stay Awhile (Rež. Jessica Edwards) on varem linastunud Hot Docsil.

Kaisa lühifilmid Kanada Eesti kogukonnast Ode To Kringel ja Toidutoojad on linastunud EstDocsil.

Hetkel arendab Kaisa oma järgmisi filmiprojekte. Lisaks on ta vabatahtlik EstDocsi programmeerijate tiimis

 

 
A Girl Down Loch Änzi (Režissöör Alice Schmid)