Subscribe Menu

Juhtkiri – Eeskuju


Sel nädalal, neljapäeval, oli lauritsapäev. Kui mõni tausta ei tea siis Laurits, kes kaotas oma elu raudrestil põletamise kaudu, ja kuulub kiriku nimepäevade järgi mäletamiseks, on Eestis meeles. Tema tõttu oli 10. augustil tule tegemine ja rehetöö keelatud. Et ehk satub punane kukk katusele.

Eestis on ka meeles Sinimägede lahingud – kus too teine kukk tegi oma parima, et lõkkesse asetada meie riigi parimad pojad. Ning ka need head, vaprad, kes mujalt tulid Sinimägedesse võitlema kommunismi terrori, inimõiguste mittehindamise ja ülbuse vastu. Ning samal päeval, kui tark talumees Lauritsat pühakuna mäletab, on Eestis ka Eesti Rahvuse Võitluspäev. Mäletamaks kõiki neid häid, kes kodumaa eest andsid oma viimase, ka elu ja lubasid tõsise vastupanu kaudu paljudele pääseda ikkest, anastusest, hirmust, võikast valitsusest.

Foto: www.wikipedia.org / Echoecho01

Need read on kirjutatud mitte ajalugu rindel meenutamaks, vaid kõikidele neile hingedele, kes pidasid – ja peavad – võõrsil neid lahinguid meeles. Ning Eesti ise, pole unustanud seda panust. Kuigi kolossus oma arvudelt kahurilihaga jäi võidukas, millele järgnes pikk ning äärmiselt kuri okupatsioon, kukkus ta nagu Koljat lõpuks Taaveti laulule (eks enam lingu keegi ei võta kätte.)

Pagulasena sündinud äärmiselt isamaalikku ühiskonda, perekonda, oli Sinimägede tähtsus nooruses eriti oluline. Skautlus, kirik, lisas sellele, aga kindlasti paljudele, oli viimane vastupanu – surm siin või Siberis – määrav. Siin ei jõuaks nimeliselt kõik eeskujusid mainida, kes rõhutasid Sinimägede lahingute osatähtsust. Ent neid oli ja õnneks veel palju, kes teadsid, mida seal saavutati.

Eredalt on meeles esimene kord, kui Toronto Eesti Meeskooriga sai Sinimägesid näha. Ja laulda kõikidele „Uinuge, langenud kotkad”. Siis mälestusmärki, kõiki kaevikuid. Teades, et kuigi Vaivara rahvas oli mürske eemaldanud, oli seal ikkagi ohtlik liikuda. Mälestusmüüri, mille ehitamiseks ei olnud ilmselt noorel taasiseseisvunud Vabariigil raha. Selle korvasid aktsioonid Põhja-Ameerikas, jällegi TEMi initsiatiiviga. Peab vist siiski nimeliselt mainima kahte Arvot, Vaivaras Puu, Torontos Dulder, kes tegid kindlaks, et langenuid hinnati, mälestusmärk, -müür sai.

Ent too punane, kes tõi oma järeltulijad pärast neid lahinguid Maarjamaale, tegi kindlaks, et Vasja ja Vanja said Ida-Virumaale. Kes rüvetasid mälestusmärke, keeldusid meie keelt õppimast. Ning ikkagi väidavad, et nende õigusi on rikutud. Vastu igale rahvusvahelisele leppele.

Sellepärast ei tohi me unustada ealeski, nii kaua kui rahvuskuuluvus, meie oma ja ainus on meie hoida, mida vaprad soldatid mitmest rahvustest saavutasid. Ajalooõpikud on ainult osa sellest, mida meile on antud. Nii kuidas võõrsil langenud sõdureid austatakse, ei tohiks me ometi siin ega kallil isamaal unustada, mida Sinimägedes saavutati.

 

 

 

Tõnu Naelapea, Toronto

Read more