Subscribe Menu

Laulupäeva rongkäik ja metsavendadele pühendatud peatus

Eestluse elujõudu kehastavad Suur-Eesti raames tihti sündmused nagu üldlaulupeod või uute asutuste avamised (nt ERM). Ka väiksemates keskustes võivad leida aset võrdses vaimus sama intensiivsed rahvuskultuurilised toimingud. Eelnevas Eesti Elu numbris käsitlesime kolme koori laulupäeva, peetud 10. juunil Sulbi külas Võrumaal, mis kvaliteedi ja traditsioonide poolest kajastas suursündmusi Tartus ja Tallinnas.

Tähendusrikkam hetk enne laulupäeva kontserti toimus aga enne esinemist ja peatselt pärast piduliku rongkäigu algust Pöksi talu maa-alalt. Haamaste küla piirkonnas loodusvaiksel väljakul paikneb 20 aastat tagasi püstitatud kivi 50 a. varem langenud metsavendade mälestuseks. Sadakond lauljat jäi seisma ja mõtlema meestele ning naistele, kes kord surid vastupanu meelsuses kohalikus lahingutules. Et tujuküllase rongkäigu raames selline sündmuslik mälestamine üldse toimus, mõjus minule, kaugemalt saabunud kaaseestlasele, kui midagi ennetajumatut.

Pidulik peatus metsavendade mälestuskivi juures. Vasakul Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, keskel TÜ kammerkoor, kaugemal TÜ naiskoori Tallinna vilistlaskoor. Keskel kanmmerkoori president Nele Dresen kõnet pidamas. Ees paremal kooride dirigent Triin Koch - foto: Andres Raudsepp (2017)

Nii laulupäeva kui sellega seoses mitme toimingu keskne kuju, kooridirigent Triin Koch andis mõista, et see kooride poolne mälestamine sai alguse neli aastat tagasi, kui varem paigutatud mälestuskivi ümber vana taluõu oli tihnikust juurdepääsetavaks tehtud. Lauljatele oli see erakordselt haarav. Olid ju 1946. a. varakevadel langenud metsavennad ja naistest perekaaslased nii mitme koorilaulja vanuses.

Korrapärane peatus koos mälestuskõne ja küünalde süütamisega viis meie mõtted mainitud aastal toimuvale lahingule metsavendade ja aina suurenevate piiravate jõudude vahel. Mõlemad pooled olid relvastatud. Vahe oli see, et talus viibis mitte rohkem kui kümmekond inimest. Ümberpiirajaid võis lõpuks olla 20 korda rohkem. Koha nimi on Hindriku talu, kuid sündmust hakati pidama Määritsa lahinguks. Rindel tegevuse tõttu oli vastava nimega ohvitserist omanik ise sattunud pagulasena läänepoolsesse riiki.

Mida võiks käesoleval ajastul tähendada selline sündmus, mis on saanud interneti kaudu lugejaile kättesaadavaks? Kas mälestuskivid ja ausambad tuletavad meelde mitte ainult ajalugu, vaid ka pidevat ohtu, mis varitseb teispool idapiiri? Arvestades hilisemal ajastul paljude kodumaalt lahkunud kaaseestlastega, küsime, kas jääb Eestimaale rahvast, kes kindlustavad, et säilib ajalugu ja püsima jääb meie vabadusvaim ja vana eesti jonn? Sest mehed, kes 1946. a. kevadel haarasid Osula keskuse päevaks oma valdusse, avalikustasid, et Eestil oli õigus oma maa-alasid valitseda. Kuna juhtum oli kajanud Moskvani välja, tehti saatuslik otsus — rünnak metsavendade väljauuritavatele asukohtadele. Olles koondunud Hindriku e. Määritsa tallu, jäid metsavennad põhimõtte juurde. Kui oli võimalus alla anda, riputasid nad põleva talumaja aknast välja sinimustvalge lipu ja jätkasid vastupanu kuni maja varisemiseni. Hukkunute juhilt leiti peidetud sõnum: Nii siis, eesti rahvas, võidelge visalt eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest!

Taluvaremeid on tänaseni näha ka mälestajate poolt, kes neid vaadates ehk vaimusilmas tajuvad 70 a. varem toimunut. Nad laulavad hümni dirigendi juhatamisel ja jätkavad teed Sulbi laululava suunas, kus toimub rongkäigu sammel koheselt lava ette astumine. Nagu minek lahingusse.

Andres Raudsepp

 

 

 

Juhtivad TÜ kammerkoori noored, Nele Dresen ja Robert Pirk, süütavad küünlad mälestuskivi ees - foto: Andres Raudsepp (2017)

Read more