Subscribe Menu

Eestlased seovad Kanadat juubeliaastal merest mereni


Noh, mis asi see siis ikka ära teha on. Teeme seda muidugi lauluga. Oleme ju laulurahvas. Lauluga äratasime ja ühendasime oma maarahva. Äratatud ja ühendatud rahvas saavutas iseseisvuse. Tulid röövlid ja hävitasid iseseisvuse ja vabaduse ja püüdsid ka summutada vabadushääli meie lauludes. See nendel ei õnnestunud. Uuesti ärkav rahvas laulis puruks need ahelad, millega röövel oli meid enda külge kinnitanud, ja taastas iseseisvuse ja vabaduse. Ja ka tänapäeval on laul see, mis meid ikka ja jälle kokku toob, olgu see suurtel laulupidudel ehk paljudel väiksematel kogunemistel. Laulus tunnetame Eesti rahva hinge. Ja rahva tugevust.

Seda tulid Vahtralehemaale teatama neli noort eestlast nii lauluga kui ka pillimänguga. Alustasid Vaikse ookeani kaldal ja isegi mitte mannermaal, vaid Vancouveri saarel, väikeses linnas Comox'is (Kumuktai kohaliku indiaani suguharu keeles). Seal leidis aset Music Fest 2017, kus osalesid üle viiekümne eri grupi ja solisti. Nende hulgas mitmed P-Ameerika tipud oma žanris. Võiks nimetada, et rahvamuusikat on just eriti edukalt viljeletud Kanadas Vancouveri saarel ja idaranniku provintsides. Eesti grupp Curly Strings esines Comoxis kahel päeval, 15. ja 16. juulil, mõlemal päeval kahe etendusega. Publiku hulgas eestlasi (ehk ennast eestlaseks tunnistajaid) ei olnud, kuigi jutuajamisel pärast kontserti mitmed pealtkuulajad kõnelesid eesti tuttavatest.
Curly Strings esinemas Tartu College’is 2015. a. sügisel, kui bändi kitarristina tegutses veel Jalmar Vabarna. Foto: Peeter Põldre

17. juulil reisis Curly Strings umbes 6000 km itta, Uus-Shotlandi loodekalda väikelinna nimega Pictou (Piktuk), kohaliku vahendaja kutsel. Siin oli kolmel õhtul (18.-20. juuli) esinemise paigaks deCoste Entertainment Centre, ilusas mereäärses kohas. Pictou kuulutab ennast kui Birthplace of Nova Scotia, kuna siia saabus 18. sajandi keskpaiku laev Hector, mitmesaja šoti asunikuga pardal. Šoti traditsioonid on tänapäevalgi tugevad. Sama kehtib terve provintsi kohta. Vaevalt on siin tähelepandavaid sündmusi, kus ei puhuks oma torupille (kotitorud) mingi kohalik grupp. Nõnda ka siin üürgasid torud kontserdile kogunejatele.

Lavale saabus kvartett: viiuldaja Eeva Talsi, mandoliinimängija Villu Talsi, kitarrist Jaan Jaago ja kontrabassist Taavet Niiler. Algas võimas ja hoogne kontsert, kus mitte ainult ei mängitud pille, vaid lauldi ja kõik puhtas eesti keeles. Siinse mandri mõistes on nende stiil n.n. bluegrass, nimetus, mis tuleneb Kentucky pärimusmuusikast ja viitab sellele, et seal kasvas erilise sinise värvinguga hein. Kvartett on kohandanud selle stiili eesti pärimusmuusikaga ja resultaat on lihtsalt suurepärane.

Kvarteti hing on noor käharajuukseline linalakk Eeva Talsi, kes on loonud viisid kui mitte kõigile, siis ikkagi enamikele lauludele. Laulude viimistlemisel on tal abiks olnud libretistid nagu Kristiina Ehin, Jaan Tätte, j.t. Kvartett hakkas moodustuma kuus aastat tagasi, kui kõik neli olid Viljandi Kultuuriakadeemias õpilased, aga ametlikult esineti oma nime all esimest korda 2013. Nimi valiti ingliskeelne, pidades silmas välismaal esinemisi, ja tuleneb sellest, et nii Eeva kui ka Villu Talsil olid tollal käharjuuksed ja et kõik neli mängisid keelpille. Oma lühikese tegevusaja kestel on nende menu tohutult tõusnud. Näiteks aastal 2015 olid nad Eesti Muusikaauhindade võitjad neljas kategoorias: aasta ansambel, parim laul, debüütalbum ja album. Hiljem on teisi auhindu juurde kogunenud. Nende eelistatuim esinemispaik on pärimusmuusika festival Viljandi Folk. Kohe-kohe pärast Kanadast kodumaale saabumist oligi seal nende järgmine etteaste.
Pärast Pictou'st lahkumist oli kavas ka esinemine Prince Edward Island'il. Mingil põhjusel jäi kavandatud esinemine ära, aga esinemine toimus siiski, ainult et linna tänaval. Viimane peatus Kanadas oli New Brunswicki provintsis, kus anti kaks kodukontserti tuntud kantriviiuldajate Vivian ja Ivan Hicks'i kodus. Näitab, et kvartett võib laulda igas kohas ja igal ajal, kui aga kuulajaid on.

Helmut Sandström

Read more